KUNST

Loke Utgard töötab provokatiivse fotograafia ja filmiga, uurides iha, vananemist, haavatavust, seksuaalsust ning fine art'i ja pornograafia vahelist piiri.

Kuraatoritele, galeriidele, muuseumidele ja näitusekorraldajatele, kes otsivad keha, intiimsuse ja sotsiaalse tabuga töötavaid kunstnikke, tutvustab allolev kunstnikutekst praktikat ja selle korduvaid küsimusi.

Näituse- ja linastusettepanekuid saab arutada otse kunstnikuga. Lisa institutsioon või ruum, kuraatoriteema, pakutud formaat, asukoht ja kuupäevad ning sind huvitavad teosed.

Ettepaneku ja vastavate teoste saadavuse arutamiseks kirjuta contact@lokeutgard.com.

Soetatavaid fototeoseid vaata piiratud tiraažiga erootiliste ja provokatiivsete fine art trükkidena Kollektsionääri väljaannetes. Soetus- ja näitusepäringuid käsitletakse eraldi.

contact@lokeutgard.com · Kollektsionääri väljaanded

Mind huvitavad eraelu ja mõtted korraliku versiooni all.

Iha, vananemine, tõmme, häbi, fantaasia, haavatavus, seks, kontroll, armukadedus, hellus, lootus, erinevus, inetus, huumor ja kõik asjad, mida täiesti tavalised inimesed endas kannavad, näidates samal ajal maailmale palju korrastatumat versiooni endast.

Paratamatult uurin neid asju sealt, kus ise seisan: keskealise valge mehena, kes vaatab oma keha vananemist, samal ajal märgates, et uudishimu, iha ja kujutlus ei vanane tingimata sama tempoga.

Seal on nihestatus. Mõra.

Ja ma tean, et ma pole selles üksi.

Nii palju jääb välja ütlemata ja istub siiski iga päev vaikselt meie meele tumedamates nurkades.

See vastuolu paelub mind.

Pakend muutub. Mõnikord järsult. Aga mis juhtub inimesega sees? Mis juhtub tõmbega? Seksuaalsusega? Fantaasiaga? Asjadega, mida me endiselt tahame, kuid mida üha rohkem tunneme, et ei peaks tahtma?

Suur osa mu tööst algab sellest väikesest ebamugavast yuck-reaktsioonist.

Ja ausalt öeldes arvan, et see on hea.

Jälgin seda sageli nagu koer lõhna. Ebamugava mõtte, sotsiaalselt kohatu soovi, fantaasia poole, mida keegi tahab kohe peita, tõrjuda või hukka mõista.

Liiga vana.

Liiga noor.

Liiga seksuaalne.

Liiga toores.

Liiga intiimne.

Liiga kole.

Liiga palju.

Selle asemel et kohe ära vaadata, tahan tavaliselt teada, miks.

Mõnikord hoiatab ebamugavus meid millegi olulise eest.

Mõnikord oleme lihtsalt jõudnud ühe nähtamatu kultuurilise piirini, mille varasemad põlvkonnad kunagi tõmbasid ja mille kohta pole väga kaua küsitud, miks see seal on.

Mul pole piiri vastu erilist austust ainult sellepärast, et see on vana.

See ei tähenda, et teen pilte ainult šoki pärast. Šokk iseenesest muutub väga kiiresti igavaks.

Vastuolu huvitab mind palju rohkem.

Ilu ja lagunemine.

Noorus ja vanus.

Jõud ja haavatavus.

Kontroll ja alistumine.

Hellus ja vulgaarsus.

Tavaline ja eksplitsiitne.

See, mida näitame, ja see, mida mõtleme.

Mõnikord vajab see nägu või pilku.

Mõnikord vana kätt noorel nahal.

Mõnikord alastust.

Mõnikord seksi.

Ma ei näe neid eraldi kunstimaailmadena.

Inimkeha on lihtsalt veel üks keel ja seksuaalsus on üks vanimaid ja võimsamaid asju, mida inimesed on sajandeid samaaegselt tähistanud, peitnud, reguleerinud, fantaseerinud ja teeselnud, et ei mõtle sellele.

Paljusid samu küsimusi uurin ka filmi kaudu.

Mind paelub, mis juhtub siis, kui žanrid, mida peetakse eraldiseisvaks, hakkavad segunema.

Lühifilm ja täiskasvanutele mõeldud film.

Draama ja pornograafia.

Fantaasia ja realism.

Fine art ja vulgaarsus.

Midagi kaunilt kinolikku muutub äkki eksplitsiitseks.

Midagi eksplitsiitset keeldub lakkamast olemast inimlik.

Fantaasia võib aastakümneid kellegi peas privaatselt elada ilma, et seda kunagi valjusti öeldaks. Film lubab mul lasta sellel hingata, liikuda, tegelasi arendada ja lõpuks ekraanil füüsiliselt päriseks saada.

See huvitab mind palju rohkem kui tavapärase pornograafia visuaalse keele lihtsalt taasesitamine.

Miks peaks usutav lühifilm ära vaatama, kui seks muutub päriseks?

Miks peaks eksplitsiitne seks järsku loobuma tegelasest, emotsioonist ja loost?

Miks oleme nii rahulikud simuleeritud vägivalla, surma, vihkamise ja julmuse suhtes, kuid endiselt sügavalt ebamugavad, kui kaamera keeldub toast lahkumast ühe kõige tavalisema inimtegevuse ajal?

Need piirid huvitavad mind.

Ja mulle meeldib neist üle minna.

Mind ei vaimusta eriti ka suur osa maailmast, mille oleme enda ümber ehitanud.

Tänapäeva elus on tohutult palju esinemist.

Kuidas välja näha.

Kuidas käituda.

Milliseid arvamusi omada.

Millist moraali näidata.

Kellele muljet avaldada.

Kuidas talle muljet avaldada.

Millist keha esitleda.

Millised soovid on vastuvõetavad.

Milliseid mõtteid saab turvaliselt tunnistada.

Mis peab jääma peitu.

Ehitame identiteete kolleegidele, sõpradele, partneritele, võõrastele ja üha enam veebipublikule ning kulutame siis tohutult energiat nende hoidmisele.

Igaüks saab iseenda väikeseks PR-osakonnaks.

Ma leian selle väsitava.

Ja sageli uskumatult pealiskaudse.

Seetõttu huvitavad suurt osa mu tööst hetked, mil see poleeritud pind praguneb.

Sekund, mil keegi unustab poosi.

Mõte, mida ta ilmselt ei peaks tunnistama.

Soov, mis ei sobi esitatud identiteediga.

Sotsiaalselt ebamugav tõmme.

Keha, mis keeldub nooreks jäämast.

Emotsioon, mis pole ilus.

Fantaasia, mis paneb kohe ütlema: Ei. See on vastik.

Sageli muutun just seal uudishimulikuks.

Surun piire, sest need näitavad, kus inimesed hakkavad emotsionaalselt sekkuma.

Mõnikord teeb see töö ebapopulaarseks.

Mõnikord vihatuks.

Mõnikord armastatuks.

Mõnikord inimesed naeravad.

Mõnikord tõmbuvad tagasi.

Mõnikord vaatavad palju kauem, kui arvasid.

Kõik need reaktsioonid huvitavad mind.

Mul pole eriti vaja, et kõigile mu töö meeldiks, ja mind huvitab väga vähe ideede lihvimine nii kaua, kuni kedagi pole enam võimalik puudutada või ärritada.

Kui kõik on kohe nõus, et pilt on maitsekas, sobiv ja ilus, mõtlen vahel, kas ma üldse midagi avastasin.

Foto ei lõpe kaadris olevate inimestega.

Vaataja toob teosesse oma ajaloo, moraali, tõmbed, eelarvamused, uudishimu, häbi ja ebamugavuse.

Kaks inimest võivad vaadata täpselt sama pilti ja näha täiesti erinevaid asju.

Üks näeb ilu.

Teine roppust.

Üks näeb ärakasutamist.

Teine vabadust.

Üks näeb huumorit.

Teine midagi, mida ta meeleheitlikult oleks eelistanud mitte kunagi näha.

See vahe huvitab mind tohutult.

Mõnikord pole ma isegi kindel, kas foto tegelik subjekt on inimene pildil.

Võib-olla on see inimene, kes seisab selle ees.

Jään teadlikult privaatseks ja töötan nime Loke Utgard all.

Ma ei taha eriti, et kaamera taga olev inimene muutuks teemaks.

Tööst piisab.

Ja võib-olla on üks hoiatus vajalik.

Ma pole ilmselt väga tundlikele.