Täiskasvanutele mõeldud film looga

Suur osa sellest algab täiesti tavalise keskealise mehe peast, kaasa arvatud minu omast.

Vananemine muudab seda, kuidas meest nähakse, ammu enne seda, kui tema iha tingimata muutub. Tõmme, fantaasia ja uudishimu võivad jääda üllatavalt visaks, samal ajal kui vanemate meeste seksuaalsust nähakse sageli läbi räpasuse, enesestmõistetava õiguse või kuritarvitamise prisma.

Need ei ole sama asi.

Mind huvitab, mis jääb alles siis, kui võtad ära sunni ja õigustunde ning alles jäävad ainult fantaasia, tõmme, häbi, uudishimu ja vastastikune valik.

Aga mehe fantaasia on ainult pool lugu.

Naine teisel pool huvitab mind sama palju.

Mida sa tegelikult näed, kui talle otsa vaatad? Mida sa eeldad? Mis sind tõmbab, mis mitte, mis teeb sind uudishimulikuks, ebamugavaks, lõbustatuks, erutatuks või täiesti ükskõikseks?

Sa pole seal selleks, et tõestada tema fantaasia õigsust. Sinu reaktsioon on osa tööst, ükskõik milline see on.

Mis juhtub siis, kui astud teadlikult millessegi, kuhu sa end tavaliselt ehk kunagi ette ei kujutaks?

Minu jaoks on see töö osaliselt fantaasia ehitamine, osaliselt kunst ja osaliselt eksperiment.

Mõnikord kaks vaatenurka kohtuvad. Mõnikord mitte. Mõnikord elab fantaasia reaalsuse üle. Mõnikord kukub täielikult kokku. Mõnikord ilmub midagi, mida kumbki meist ei oodanud.

See erinevus ongi koht, kus asi hakkab huvitavaks muutuma.

Mõned filmid tehakse meestele, kes tunnevad selle privaatse maailma ära. Samal ajal uurib töö ka fantaasiat ennast, meest, kes seda kannab, ja naist, kes otsustab sellele teiselt poolt vabatahtlikult vastu astuda.

Mida meel ennustas? Mida keha tegelikult koges? Kas midagi muutus? Mis jäi täpselt samaks?

See on ilmselt üks lihtsamaid seletusi sellele, miks need filmid olemas on.