Omaette maailm

Loke Utgard asub kusagil täiskasvanutele mõeldud filmi ja jutustamise vahel.

Lugu ei ole seal selleks, et varjata, mis produktsioon see on. Need on eksplitsiitsed täiskasvanutele mõeldud filmid. Aga ma arvan, et fantaasia muutub palju tugevamaks, kui on olemas põhjus, miks need inimesed koos on, ja usutav tee selleni, mis lõpuks juhtub.

Kes need inimesed on? Miks nad kohtusid? Mis nende vahel toimub? Ja mis paneb olukorra aeglaselt liikuma tavalisest intiimseks?

See ülesehitus on osa kogemusest.

Pilk, vestlus, ootamatu võimalus, ebatavaline suhe või lihtsalt vales või õiges kohas olemine õigel hetkel võib fantaasia jaoks teha palju rohkem kui otse eksplitsiitsesse ossa hüppamine.

Lugu on seal selleks, et stimuleerida meeli, ehitada ootusärevust ja anda vaatajale midagi, kuhu ennast ette kujutada. Eksplitsiitne lõpp jääb sihtpunktiks, kuid sinnani jõudmine peaks tunduma kõige eelneva loomuliku tagajärjena, mitte millegi külge kleebituna.

Teen peamiselt publikule, keda mõistan, sest kuulun ise sinna: tavalistele keskealistele meestele, kelle igapäevaelus võib olla palju rohkem rutiini ja vastutust kui ettearvamatust ja fantaasiat.

Selle vaataja puhul huvitab mind tunne: see oleks võinud juhtuda minuga.

Tavaline mees. Usutav naine. Tõenäoline koht. Juhtub midagi ootamatut, asjaolud muutuvad, loo sees olevad piirid nihkuvad ja tavaline olukord areneb millekski, mis tavaliselt elab ainult kujutluses.

Tehniline kvaliteet loeb, aga tehniline täiuslikkus seda samastumist ei loo. Samuti mitte vahetatavad esinejad või stsenaarium, mida keegi hetkekski ei usu.

Eesmärk on segada jutustamine eksplitsiitse täiskasvanutele mõeldud filmiga ja kasutada ühte teise tugevdamiseks.

Päris inimesed. Päris keemia. Usutavad fantaasiad.