Miks vajan enne broneeringut castingut või proovivõtet?
Avaldus pole broneering.
Fotod võivad öelda, kas keegi võiks visuaalselt sobida. Sõnumid võivad öelda, kas talle idee meeldib. Kumbki ei ütle, milline ta tegelikult ruumis on, kas oskab näidelda, kas suhtleme hästi või kas suudab materjali esitada kaamera käivitumisel.
Selleks casting ongi.
Korralik produktsioon võib hõlmata reisi, majutust, asukohti, seadmeid, teist esinejat ja palju planeerimist. On väga vähe mõtet seda kõike ehitada inimese ümber, kellega kumbki pool pole varem tegelikult töötanud. Väiksem casting annab mõlemale kontrollitud viisi teada saada, kas projekt on päris, enne kallile versioonile pühendumist.
Esimene osa on tavaliselt vestlus. Mina küsitlen teda muidugi, aga tema küsitleb ka mind. Räägime kontseptsioonist, mida ta töölt tegelikult tahab, mis teda huvitab, mida ta ei taha, avaldamisest, privaatsusest, reisist, tasust, testimisest vajaduse korral ja osalejatest.
Püüan aru saada, kas ta mõistab, millele kandideerib, ja kas on päris loomingulist keemiat. Tema peaks selgitama, kas suhtlen nii, nagu sait lubas eeldada, kas õhkkond tundub normaalne ja kas tahab ikka minuga töötada, kui lakkan olemast veebisait ning muutun tegelikuks vastas istuvaks inimeseks.
Siis on näitlemine, kui projekt seda vajab. Võin paluda repliike esitada, juhendamisele reageerida, näidata piinlikkust, hirmu, külgetõmmet, viha, kõhklust või muud rollile vajalikku tunnet. Modell võib fotodel täiuslik olla ja täiesti kaduda hetkel, kui peab rääkima. Ka vastupidist juhtub. Tavaline portfoolio võib peita inimest, kes muutub uskumatult huvitavaks liikudes, rääkides ja tegelaskujusse süvenedes.
Just seetõttu ei meeldi mulle ainult fotode põhjal castingut teha.
Castingus lakkavad ka dokumendid ja raha olemast abstraktsed. Identiteedi kontroll, produktsiooni paberid, vajaduse korral artistinimi, kasutus, avaldamine ja projekti tegelikud piirid peavad arusaadavad olema. Kui casting ise on tasustatud, lepitakse ka tasu ja maksekorraldus kokku.
Ja jah, eksplitsiitse töö puhul võib olla eksplitsiitne kaameratest, kui see on ette kokku lepitud.
Pole mõtet teisiti teeselda. Kui kedagi kaalutakse produktsiooni, mis nõuab päris seksuaalset esinemist, võib mul vaja olla teada, kas ta suudab rollile vajalikku materjali kaamera käies tegelikult esitada. Projektist ja castingu jaoks kokkulepitust sõltuvalt võib see sisaldada eksplitsiitset poseerimist, suguelundite nähtavust, eri seksiasendeid, penetratsiooninurki, oraalseksi ja ejakulatsioonivõtete korraldust.
See pole üllatustest ega viis vaadata, kas kedagi saab kaugemale suruda. Mõte on vastupidine. Kui terve produktsioon sõltub kindlast eksplitsiitsest esinemisest, on mõlemale parem väikese kontrollitud castingu käigus avastada, kas esineja tunneb end tegelikult mugavalt ja töötab kaamera ees, enne kui lennud, asukohad ja suurem produktsioon broneeritakse selle eelduse ümber.
Ka selles osas testib ta mind. Kuidas juhendan, kui töö eksplitsiitseks muutub? Kas kuulan? Kas õhkkond vastab ootustele? Kas STOP tähendab tegelikult stop? Kas tegelikkus tundub millegi sellisena, mida ta vabatahtlikult uuesti tegema tuleks?
Seetõttu mõtlen castingust kui mõlema poole kindlustusest, mitte kellegi enese tõestamisest mulle.
Kui see toimib, saab täisproduktsiooni planeerida inimese ümber, kelle tegelikku sobivust nüüd teame. Kui ei, pole keegi läbi kukkunud. Saime lihtsalt teada enne, kui kulutasime palju rohkem raha, aega ja energiat valele sobivusele.