Mida produtsendid tegelikult otsivad, kui olen täiesti uus?
Esmakordne esineja ei saa pakkuda kogemust, mida tal pole. See pole tingimata probleem.
Mõne produktsiooni jaoks on huvitav küsimus, kas inimene sobib ideega. Kas kaamera märkab teda? Kas ta suhtleb hästi? Kas saab loomulikult liikuda? Kas on keemiat kontseptsiooni, produtsendi või teise esinejaga? Kas ta näeb välja nagu keegi, keda publik tegelikult mäletaks?
Nendele küsimustele vastamiseks pole tohutut portfooliot vaja. Mõned praegused fotod võivad välimuse kindlaks teha. Vestlus võib näidata, kas keegi mõistab projekti ja on tõesti huvitatud. Proovivõte võib näidata kaamera ees olekust palju rohkem kui kakskümmend poseeritud fotot kunagi.
Ka usaldusväärsus loeb ja see osa pole glamuurne. Kas inimene vastab selgelt? Kas teab, kus peab olema? Kas saab reisist ja kuupäevadest kaoseta rääkida? Kas oskab öelda, millele avatud on, panemata kõiki arvama? Produktsioonid maksavad piisavalt, et lihtsal planeerimisel on päris väärtus.
Uus olemine võib mõnele tööle isegi paremini sobida. Aastaid tavapärases pornos olnud esineja võib olla tehniliselt suurepärane, kuid tal võivad juba olla tugevalt õpitud liikumis-, poseerimis- ja kaamerale reageerimise viisid. Kui projekt tahab kohmakust, realismi või kedagi, kes veel tavalisena tundub, võib algaja tuua midagi teistsugust.
See ei tähenda, et "uus" on automaatselt atraktiivne. Inimesel on ikka vaja rolliks välimust, kohalolu või isiksust. See tähendab lihtsalt, et kogemuse puudumine pole sama kui väärtuse puudumine.
Jälgijad on jälle eraldi küsimus. Kui bränd palkab kellegi suure publiku tõttu, loeb jälgijate arv. Kui valin kellegi, sest arvan, et ta kuulub filmi, võib see peaaegu üldse mitte lugeda.
Algajana ei teeskleks ma professionaalset ajalugu. Kui need on su esimesed võtted, ütle seda. Kui sa pole kaamera ees alasti olnud, ütle seda. Produtsent, kes päriselt tahab esmakordseid esinejaid, ei karda sõna esimene.
Mu casting algab sageli inimesest, mitte CV-st. Huvitab, kas seal on midagi, mis kaamera käivitamisel huvitavamaks muutub.
On veel omadus, mida portfoolios raske näha: kas inimene saab lõpetada hea välimuse peale mõtlemise. Palju modellitööd õpetab parimaid nurki kaitsma. Film vajab vahel vastupidist. Segadust, koledat nutmist, naeru valel hetkel, poseerimata nägu. Kui inimene saab lasta tegelaskujul üle võtta, selle asemel et pidevalt kontrollida, kas on ikka atraktiivne, võib see olla palju väärtuslikum kui täiuslik poseerimine.