Privaatsed pornovõtted võivad tunduda intiimsemad. See teeb usalduse tähtsamaks, mitte vähem tähtsaks.
Palju sõltumatut pornot ja erootilist tööd tehakse nüüd pisikeste meeskondadega. Vahel meeskonda peaaegu polegi. Produtsent, kaamera, esineja. Võib-olla kaks esinejat ja mitte keegi teine.
Eelistan niimoodi töötada.
Osa põhjusest on raha. Iga lisainimene võtteplatsil maksab ja täiskasvanuproduktsioonil pole lõputuid marginaale. Panen pigem eelarve tegelikult tööd tegevatesse inimestesse kui loon traditsioonilise filmimeeskonna, sest võtteplats peaks niisugune välja nägema.
Suurem põhjus on loominguline. Esineja käitub kahe inimesega ruumis teisiti kui kaheksa kaamerate, monitoride, valgustite ja meigilaudade taga seisva inimesega. Ruum muutub esinemiseks enne päris stseeni algust.
Ilmne puudus on usaldus. Kui võtetel oled ainult sina ja üks teine inimene, peavad mõlemad väga kindlad olema, kellega kohtuvad.
Seetõttu ei tähenda väike minu jaoks juhuslikku.
Enne broneerimist tahan teada, kes inimene on, ja tema peaks ka teadma, kellega töötab. Identiteedi kontroll, päris vestlus, selged projektidetailid ja piisav kontakt enne võtteid, et keegi ei astuks privaatsesse ruumi täieliku võõraga parimat lootes.
Privaatsus algab enne filmimist. Ametlik identiteet on üks asi ja avalik identiteet teine. Lepingud ja vanusekontroll võivad privaatselt pärisandmeid nõuda. Vaatajad ei vaja koduaadressi, passiandmeid, privaatset telefoninumbrit ega igapäevast identiteeti. Hoian eraldatuse nii range kui saan, sest väike produktsioon toimib ainult usaldusega, et privaatne info jääb privaatseks.
Suguhaiguste testimine kuulub planeerimisse alati, kui seksuaalne kontakt selle asjakohaseks teeb. Arutelu peaks toimuma enne reisi, mitte viis minutit enne filmimist. Milliseid teste nõutakse? Kui hiljutisi? Millist seksuaalset tegevust plaanitakse? Millist kaitset kasutatakse? Need on igavad küsimused ja just seetõttu meeldib need varakult ära lahendada.
Sama kehtib teiste esinejate kohta. Kui keegi teine osaleb, peaksid kõik enne võtteid teadma, kes. Mulle ei meeldi salapärased lisaesinejad, kes päeval välja ilmuvad. Paned päris inimesed füüsiliselt lähestikku, seega nende isik loeb.
Taustauuring käib mõlemat pidi. Vaata saiti. Küsi minult. Küsi kus ööbid, kes kohal on, kuidas privaatset teavet käsitletakse, millist testimist oodatakse, mis salvestisest saab ja mis juhtub muutuse korral.
Vastan pigem kümnele tüütule küsimusele enne inimese reisi kui veedan võtteid kellegagi, kes ikka ei tea, millega nõustus.
Kui praktiline usaldus on olemas, muutub pisike võtteplats eeliseks. Inimesed saavad tavaliselt rääkida. Naerda. Peatuda. Kaamerat liigutada. Uuesti proovida. Õhkkond võib intiimseks muutuda ilma tosina võõrata, kes kellegi intiimsust vaatavad.
See loeb töö puhul, mida tahan teha. Tahan, et kaamera ees olev inimene tunduks seksi alguses ikka iseendana. Närviline, naljakas, enesekindel, kohmakas, külgetõmmet tundev, mis iganes seal päriselt on.
Privaatsusreeglid, testimine ja taustauuring pole loomingulisest eesmärgist eraldi. Need teevad ruumi piisavalt lõõgastunuks, et päris inimene produktsioonis säiliks.
Väike ei pea tähendama kahtlast. Õigesti tehtuna võib see tähendada vähem inimesi, vähem telefone, vähem kohti privaatse teabe liikumiseks, rohkem raha esinejatele ja palju otsesemat suhtlust.