Kuidas seada piirid enne aktide või porno filmimist?
Kasuta tavalisi sõnu.
"Alastus sobib" võib eri inimestele täiesti erinevat tähendada. Nii võivad erootiline, eksplitsiitne, softcore, hardcore, sensuaalne ja peaaegu kõik muud nimetused, mida kasutatakse, sest need tunduvad asja enda kirjeldamisest lihtsamad.
Kui vahe on oluline, räägi tegelikust asjast.
Kas nägu on nähtav? Täielik alastus? Suguelundite nähtavus? Suudlemine? Puudutamine? Oraalseks? Vahekord? Lähivõtted? Teine esineja? Fotograafia lisaks videole?
Sa ei vaja viiekümneleheküljelist kontrollnimekirja. Vajad seda, et mõlemad kujutaksid ette sama projekti.
Selge ei on kasulik. See laseb produtsendil otsustada, kas kontseptsioon päriselt esinejale sobib. Kui projekt toimib ainult siis, kui keegi teeb midagi, mida ei taha teha, on see lihtsalt vale projekt.
Ka võib-olla võib olla kasulik, kui see jääb võib-ollaks. Vahel sa tõesti ei tea, kuidas miski tundub, enne kui kohal oled. Olgu. Aga produtsent ei peaks ehitama kogu produktsiooni eeldusele, et ebakindlus muutub hiljem mugavalt jah-iks.
On ka piire, millel pole seksuaalsete tegevustega midagi pistmist. Näo nähtavus, avalik nimi, suitsetamine, alkohol, avalikud kohad, dialoog, juuksed, meik, teine esineja, milliseid fotosid saab reklaamiks kasutada, kus valmis materjal avaldatakse. Need võivad sama palju lugeda.
Kummalisel kombel teevad selged piirid loomingulise poole tavaliselt lihtsamaks. Kui kõik teavad seinte asukohta, on nende sees palju rohkem ruumi improviseerida, mõtlemata, kas keegi salaja midagi muud ootab.
Nii eelistan töötada. Kui kontseptsioon ja inimese piirid ei sobi, on see castingu sobimatus. Kellegi teise vastuseni veenmisvaidluses pole midagi loominguliselt huvitavat.
Ka vestlust ei pea kliiniliseks tegema. "Täielik alastus ja oraalseks sobivad, anaalseksi ma ei taha ning tahan iga ejakulatsioonivõtte korraldust enne broneerimist arutada" on palju kasulikum kui viimistletud lõik isiklikest piiridest. Produtsent teab nüüd, mille ümber tegeliku produktsiooni saab ehitada.
Aitab ka eristada kindlat ei-d asjast, millega sul lihtsalt kogemust pole. "Ma pole seda kunagi teinud ja veel ei tea" on teave. Seda ei tohi käsitleda peidetud jah-ina, kuid see erineb lausest "Ma ei taha seda". Hea casting seisneb osalt nende erinevuste mõistmises, muutmata neid läbirääkimismänguks.